1. Sissejuhatus, proteiini fraktsioonid

Eestis ja ka mujal maailmas kasutati veistele proteiini normeerimiseks pikka aega peamiselt seeduval proteiinil põhinevaid söötmisnorme. Seeduva proteiini normide kasutamine tõi aga endaga automaatselt kaasa kaks põhimõttelist viga:
1) Sisuliselt ei ole seeduva proteiini leidmise metoodika päris õige. Katseliselt leitakse sööda seeduva proteiini osa söödaga saadud ja roojaga väljutatud proteiini vahena:

SPR = KPR - RPR, kus


SPR - seeduva proteiini kogus,
KPR - proteiini kogus, mida loom ratsiooniga sai,
RPR - roojaga eritatud proteiini kogus.


Kuna aga roojas ei sisaldu mitte ainult vahetult söödast pärinev seedumatu proteiin, vaid ka endogeenne proteiin (irdunud sooleepiteeli rakud, seedeensüümide jäägid) ja jämesoole mikroobne proteiin, siis saadakse söödaproteiini seeduvuse näitajad alati väiksemad kui nad on tegelikult (joonis 1)*.   

 

* vajuta   

Eriti mõjutab see suhteliselt madala lämmastikusisaldusega söötade proteiini seeduvuse näitajaid. Näiteks saadakse sellise metoodika kohaselt kvaliteetse odrapõhu, mis sisaldab 2...4 % proteiini, proteiini seeduvuseks maksimaalselt 20 %, kuigi tegelikult seedub odrapõhu proteiin tunduvalt paremini.


2) Söödas sisalduvat proteiini saab jaotada nelja kategooriasse, millest loomade proteiinivajaduse katmise seisukohalt on olulised kolm esimest:

a) Eesmaos lahustuv proteiin, mille moodustavad globulaarsed valgud ning lihtsad lämmastikulised ühendid. Vatsas lõhustuvateks globulaarsete valkude rühmadeks on peamiselt albumiinid ja globuliinid. Lihtsatest lämmastikulistest ühenditest kuuluvad
sellesse proteiini rühma ka näiteks söötades sisalduvad nitraadid ning söötmispraktikas proteiiniallikana kasutatavad karbamiid ja ammooniumisoolad.

b) Eesmaos vatsamikroobide seedeensüümide toimel lõhustuv proteiin. Sellese fraktsiooni kuulub põhiliselt sööda valguline (aminohappeline) osa. Nimetatud kahe proteiini fraktsiooni lahustumise ja lõhustumise vahe- ning lõpp-produkte (peptiidid,aminohapped, ammoniaak) saab oma elutegevuses kasutada vatsa mikrofloora ja fauna.

c) Eesmaos lõhustumatu proteiin, mis lõhustub ja imendub peensooles looma seedeensüümide toimel. Keskmiselt sisaldub lehmade tavapäraste söödaratsioonide proteiinis 60...80 % vatsas lõhustuvat ja 20...40 % vatsas lõhustumatut proteiini. See aspekt jääb seeduva proteiini normeerimisel samuti arvestamata.

d) Eesmaos lahustumatu ja lõhustumatu ning ka peensooles seedumatu proteiin. Sellesse rühma kuuluvad lämmastikulised ühendid, mis on seotud rakukestaainetega, eeskätt ligniiniga. Nimetatud proteiini fraktsiooni sisaldus söötades, eeskätt rohusöötades, sõltub peamiselt kasutatud algmaterjali vanusest s.t. koristusaegsest kasvufaasist.Taime vananedes rakukesta ainete hulk kasvab, samuti suureneb rakukesta ainetega seostunud proteiini hulk (joonis 2)*.

* vajuta 

Eesmaos lahustumatu ja lõhustumatu ning seedeensüümide toimele mittealluv on samuti fibrillaarne valk (kollageenid, elastiinid, keratiinid, müosiinid). Kuna fibrillaarsed valgud on peamiselt loome päritoluga, siis ei oma need mäletsejaliste proteiinse toitumise seisukohalt olulist tähtsust.