Juhul kui söödaratsiooni metaboliseeruva proteiini sisaldust ning lehma vatsa proteiini bilanssi ei kalkuleerita on võimalik söödetud ratsiooni kvaliteeti, eeskätt mõju vatsafermentatsioonile, hinnata piimaanalüüsil määratavate valgu- ja karbamiidisisalduse näitajate alusel nn. karbamiidi testiga.

Piima optimaalne karbamiidisisaldus on seni veel küllaltki vaieldav küsimus. Tõestatud on see, et kõrge vere ja piima karbamiidisisaldus (üle 400 mg/l) on loomade tervisele ohtlik. Optimaalse ülempiiri suhtes lähevad aga erinevate uurijate arvamused lahku. Mitmed Saksa teadlased peavad optimaalseks piima karbamiidisislduseks 180...270 mg/l ja tõestavad, et suurema karbamiidisisalduse korral hakkavad ilmnema probleemid lehmade tiinestuvuse ja tervisega. Paljud USA teadlased peavad aga lubatavaks piima karbamiidisisalduse ülempiiriks 350 mg/l. Üheks erinevuste põhjuseks on see, et eri riikides kasutatakse erinevaid söötasid ja söödaratsioone. Loomkatsetega on selgitatud, et vatsas söödaparoteiini lagunemisel tekkinud ja verre imendunud ammoniaaki on maksas raskem kahjutuks karbamiidiks muuta kui looma keha
aminohapete desamiinimisel vabanenud ammoniaaki (endogeenne ammoniaak). Eestis kasutatakse ulatuslikult silorikkaid söödaratsioone, mille proteiin on vatsas kergesti lõhustuv. Seetõttu on meil otstarbekas juhinduda Saksa teadlaste uurimistulemustest. Seega peaks piima karbamiidisisaldus olema 150...270 mg/l piires.


Praktikas pole sellise karbamiidisisaldusega piima tootmine sugugi lihtne, eriti juhul kui soovitakse saada suuri toodanguid. Piima valgusisaldus sõltub geneetilistest teguritest (looma tõug), laktatsioonifaasist ja ka söötmistasemest ning söödaratsiooni struktuurist. Sellest tulenevalt on optimaalsete piima valgusisalduse piirväärtuste väljatoomine söötmise hindamiseks kõigi Eestis kasvatatavate veisetõugude kohta küllaltki komplitseeritud. Antud analüüsiskeemis (karbamiiditest) on võetud optimaalseks piima valgusisalduseks 3,1...3,5 %.

Ülaltoodud näitajad, eelkõige piima karbamiidisisaldus peegeldavad vatsas toimuvaid mikrobiaalseid protsesse. Teades vatsas toimuvaid seedefüsioloogilisi protsesse ning arvestades piima valgu- ja karbamiidisisaldusega on võimalik hinnata söödaratsiooni kvaliteeti ja vastavalt sellele teha vajalikke muudatusi (tabel 3)*.


 

* vajuta 

1) Vatsas lõhustuva proteiini vähesus ning süsivesikute liig. Esineb sagedamini heinatüübilise (ka kuiv silo) ratsiooni korral, kus loomadele
söödetakse palju kergestiseeduvate süsivesikute rikkaid söötasid (teraviljad, kartul, söödapeet jne.). Proteiinsöötasid ei söödeta või kasutatakse vähe. Proteiinsöötade osakaalu suurendamine peaks tõstma ka piimatoodangut. Otsest negatiivset mõju looma organismile selline olukord ei kujuta, kuid kuna ratsioonis on palju kergestiseeduvaid süsivesikuid siis võivad sellist ratsiooni pikka aega saavad loomad
rasvuda.


2) Vatsas lõhustuvate süsivesikute liig. Ka siin võib tegemist olla teraviljade, kartuli või söödapeedi tugeva söötmisega. Kuna piima karbamiidisisaldus on normi piires, siis tuleks piimatoodangu suurendamise eesmärgil osa kergestiseeduvatest süsivesikutest asendada vatsas lõhustumatu tärklisega (maisijahu). Mõju organismile ja looma tervisel vt. punkt 1.


3) Vatsas lõhustuva proteiini ning süsivesikute liig. Selline olukord võib esineda madalatoodangulistel (kuni 20 kg piima päevas) ja laktatsiooni lõppfaasis olevatel lehmadel. Lehmad saavad tarbenormidest enam nii proteiini kui ka energiat. Söödaratsioon vastavusse söötmisnormide ja loomade toodanguga! Lõhustuva proteiini liia (ammoniaak) ellimineerimine koormab liigselt maksa, energia liig soodustab aga ülemäärast rasva ladestumist.


4) Vatsas lõhustuva proteiini vähesus. Olukord on iseloomulik heinatüübilisele söödaratsioonile, kus lehmadele söödetakse lisaks heinale (või kuivale ja proteiinivasele silole) optimaalses koguses kergestiseeduvate süsivesikute rikkaid söötasid. Tavaliselt ei ole ka antud juhul
tegemist suurte piimatoodangutega, kuna vatsas ei jätku ammoniaaki mikroobse proteiini sünteesiks. Proteiinsöötade lisamise korral peaks piimatoodang suurenema. Mõju looma organismile ja tervisele vt. punkt 1.


5) Vatsas lõhustuv proteiin ning süsivesikud on tasakaalus. Vatsaseede seisukohalt on söötmine korraldatud optimaalselt.


6) Vatsas lõhustuva proteiini liig. Sageli viitab vatsas lõhustuva proteiini liig sellele, et lehmadele söödetakse suurtes kogustes madala kuivainesisaldusega proteiinirikast silo. Vatsas tekib palju ammoniaaki, mida mikroorganismid ei suuda ära kasutada. Ratsioonis tuleks osa
silost asendada kas kuivainerikkama siloga, heinaga või isegi põhuga. Samuti on lahenduseks vatsas lõhustuvate süsivesikute lisamine ratsiooni (teraviljad, kartul, söödajuurvili). Suurte piimatoodangute korral, eriti laktatsiooni algfaasis on see küllaltki sagedane olukord. Organismis olev liigne ammoniaak põhjustab probleeme tiinestumisega, pikema aja vältel võib põhjustada aga kroonilist karbamiid mürgitust.

7) Vatsas lõhustuva proteiini ning süsivesikute vähesus. Nimetatud olukorda esineb harva. See viitab lehmade tagasihoidlikule söötmisele, kus
energia- ja proteiinitarve pole kaetud. Lehmade toodang on reeglina madal.

8) Vatsas lõhustuvate süsivesikute vähesus. Situatsioon viitab sellele, et lehmade veres pole piimavalgu sünteesiks piisavalt aminohappeid. Madalamate toodangute korral (20...25 kg päevas) piisab piima valgusisalduse suurendamiseks vatsas lõhustuvate süsivesikute koguse
suurendamisest söödaratsioonis. Suuremate toodangute puhul tuleks suurendada ka vatsas lõhustumatu proteiini osakaalu.


9) Vatsas lõhustuva proteiini liig ning süsivesikute vähesus. Selline olukord on tüüpilisemaid hästi lüpsvate lehmade söötmisel siis kui kasutatakse silorikkaid ratsioone ning suhteliselt vähe jõusöötasid (osatähtsus ratsioonis kuni 40 %). Sageli on silo proteiinirikas, kuid kuivaine vaene. Tuleks suurendada jõusöötade osatähtsust ratsioonis ning asendada osa silost kuivema silo, heina või põhuga. Mõju lehma organismile ja tervisele vt. punkt 3 ja 6.