Ülaltoodud põhjustel on paljudes põllumajandusmaades seeduva proteiini normeerimisest loobutud ning mindud üle metaboliseeruva proteiini normeerimisele, kui kaasaaegsemale ja looma vajadusi täpsemalt arvestavale. Päris ühest definitsiooni metaboliseeruva proteiini mõistele antud ei ole, kuna eri maades kasutatakse vastavate näitajate leidmiseks mõnevõrra erinevaid metoodikaid. EMÜ söötmise osakonnas tehtavate söödaanalüüside käigus arvutatakse metaboliseeruva proteiini sisalduse näitajad alates aastast 2001. Selleks kasutatakse Soome põllumajandusteadlaste poolt väljatöötatud süsteemi, mida on söötmise oskonna teadlaste poolt veidi täiendatud.
(Samadest arvutusvalemites lähtub ka piimalehmade söötmise programm.)

Nii Soome, Rootsi kui ka paljude teiste maade süsteemide kohaselt loetakse metaboliseeruvaks proteiiniks peensooles tõeliselt imenduvaid aminohappeid piirangutegureid arvestamata. Skandinaavia süsteemis kasutatakse metaboliseeruva proteiin tähisena lühendit AAT, mis tuleneb inglisekeelsest mõistest amino acids absorbed truly (tõeliselt imendunud aminohapped).

Metaboliseeruva proteiini arvutusskeemi paremaks mõistmiseks tuleb teada, millised protsessid toimuvad söödas sisalduva proteiiniga mäletsejaliste, antud juhul veise, seedetraktis. Nagu teada mõistetakse loomakasvatuses proteiini all kõiki lämmastikku sisaldavaid ühendeid, milleks on valgud, peptiidahelad s.t. valgumolekuli fragmendid, vabad aminohapped, lihtsad lämmastikulised ühendid (karbamiid, ammooniumisoolad) jne.

Looma poolt söödud sööda esimene laiaulatuslik ümbertöötlemine toimub eesmaos. Hüdrolüüsi- ja sünteesiprotsessides on kasutatav ainult lahustuv ja lõhustuv proteiini osa. Proteiin s.h. ka lõhustuv valk fermenteeritakse vatsamikroobide seedeensüümide toimel suures ulatuses kuni ammoniaagi ja süsinikskelettideni. Ammoniaagist ja süsinikskelettidest sünteesivad vatsamikroobid liigispetsiifilisi aminohappeid s. t. valke. Seetõttu ei saa mäletsejaliste puhul rääkida mingi aminohappe puudusest organismis, kuna vatsamikroobid suudavad sünteesida
ammoniaagist ja süsinikskelettidest piisavalt ka selliseid aminohappeid, mida söödaproteiinis on vähe või pole üldse.
Lihtsad lämmastikühendid, näiteks karbamiid, mis lahustuvad vatsavedelikus kergesti, on mikroobsetes sünteesiprotsessides vahetult
kasutatavad. Piiravaks teguriks, mis mõjutab vatsamikroobide sünteesiprotsesside efektiivsust on vatsamikroobidele kättesaadav energia. Energia vähesuse korral jääb osa lõhustumisprotsessides tekkinud ammoniaagist mikroobse valgu sünteesil kasutamata. See imendub läbi vatsaepiteeli verre, muundatakse neerudes karbamiidiks ning väljutatakse organismist uriiniga. Vähene osa vatsast verre imendunud
ammoniaagist pöördub vatsa tagasi süljes sisalduva karbamiidina. Veise puhul on sülje karbamiidi osatähtsus minimaalne, ulatudes mõne protsendini. Teistel mäletsejalistel, näiteks lambal, võib sülje karbamiidi sisaldus olla aga tunduvalt suurem, ulatudes kuni 20% -ni.
Seega vatsas lõhustuva söödaproteiini kasutamise efektiivsus sõltub ühelt poolt proteiini lõhustumise kiirusest ja ulatusest ning teiselt poolt vatsamikroobidele kättesaadava energia hulgast, mis on vajalik proteiini lõhustumisproduktide sidumiseks mikroobide rakuvalku.
Järgmise etapina jõuab söödas sisalduv vatsas lõhustumatu proteiin ning eesmaos lahustunud ja lõhustunud proteiinist sünteesitud mikroobne proteiin peensoolde. Peensooles toimub klassikaline valkude seede seedeensüümide (pepsiin, soolhappelises keskkonnas) toimel. Seedeensüümide toimel lagundatakse valgud aminohapeteni, mis imenduvad. Viimased uuringud on näidanud, et soolkanalisse võib jõuda ka mõningane kogus eesmaos proteiini hüdrolüüsil vabanenud peptiididest ning aminohapetest, ilma, et mikroorganismid neid ammoniaagiks lagundaks või oma kehavalgu sünteesiks kasutaks. Vatsast lõhustumatult peensoolde jõudnud peptiidid ja aminohapped imenduvad ja on looma ainevahetusprotsessides vahetult kasutatavad. Mõningane osa söödas sisalduvast ning ka eesmao mikroobsest proteiinist on peensooles seedumatu. See proteiini osa väljutatakse organismist roojaga. Roojas sisaldub peale söödast ja eesmao mikroobsest massist pärineva proteiini ka jämesoole mikroobne proteiin ja endogeenne proteiin (seedeensüümide jäägid, sooleepiteeli irdunud rakud).
Sööda metaboliseeruva proteiini sisalduse leidmiseks kasutatakse järgmiseid põhivalemeid:


AAT = PR • (1 - k1) • k2 • k3 + SSV • k4 • 6,25 • k5 (Rootsi)


AAT = PR • (1 - k1) • k2 • k3 + k4 • [SSV + (k1 • PR)] • k5 • k6 (Soome)


MP = TP • (1 - LPO) • ahmlp • Smlp + MV • [SSV + (LPO • TP)] • Smv • ahmv

Valemites arvestatakse proteiini seedumise kõikide etappidega ning need sisaldavad vajalikke kordajaid vastavate etappide iseloomustamiseks. Kolmas valem on dubleeritud vastavalt Eestis kasutatavate tähistega: Metaboliseeruva proteiini koguse kalkuleerimiseks on vaja teada kuut kordajat: Kordaja k1 (LPO) näitab kui palju sisaldub söödaproteiinis vatsas lahustuvat ja lõhustuvat proteiini. Kordaja k2 (ahmlp) näitab, milline on vatsas lõhustumata jäänud proteiinis aminohapete osakaal. Kordaja k3 (Smlp) abil leitakse, milline osa vatsas lõhustumatu proteiini aminohapetest seedub peensooles. Kordaja k4 (MV) abil leitakse eesmaos moodustunud mikroobse proteiini kogus. Kordaja k5 (Smv) näitab, milline on mikroobse valgu seeduvus peensooles ning kordaja k6 (ahmv) aminohapete osakaalu mikroobses proteiinis. Ülaltoodud kaks valemit erinevad mikrobiaalsel teel moodustunud aminohapete koguse kalkuleerimise osas.