Vatsas lõhustuva proteiini osatähtsus sööda toorproteiinist. Proteiini lahustuvus ja lõhustuvus eesmaos on küllaltki varieeruv suurus. See sõltub söödaliigist, momendi vatsakäärimise olukorrast (vatsa mikrofloora- ja fauna liigiline koosseis sõltub söödetava ratsiooni struktuurist), rohusöötade koristusaegsest kasvufaasist ning väetusfoonist (suured lämmastikväetiste kogused tõstavad taimedes sisalduva mittevalgulise lämmastiku hulka).

Vatsa mikroorganismidest omavad proteiini lõhustamisel kõige suuremat tähtsust bakterid, seejuures 40 % bakteritüvedest on proteolüütiliselt aktiivsed. Mikroorganismid lagundavad valke etapiviisiliselt. Esmalt valgumolekulid ja pikad polüpeptiidahelad lagundatakse ekstratsellulaarselt (rakuväliselt) peptiidide ja vabade aminohapeteni, seejärel imenduvad need bakterrakku, kus toimub lõplik hüdrolüüs.
Rakusisese (intratsellulaarse) hüdrolüüsi käigus saab eristada 5 protsessi: 1) peptiidide hüdrolüüs aminohapeteks, 2) aminohapete kasutamine baktervalgu sünteesiks, 3) aminohapete lagundamine ammoniaagiks ja süsinikskelettideks, 4) ammoniaagi kasutamine aminohapete sünteesiks, 5) liigse ammoniaagi difusioon rakukestast. Katseliselt on selgitatud, et mitte kõik bakteriliigid ei kasuta aminohapete
sünteesil ammoniaaki võrdse efektiivsusega. On selgunud, et mõningad bakteriliigid kasvavad intensiivsemalt siis, kui nende lämmastiku allikaks on aminohapped.

Bakterite kõrval osalevad söödaproteiini hüdrolüüsil ka vatsas olevad ainuraksed. Võrreldes bakteritega hüdrolüüsivad ainuraksed lahustumatuid proteiine efektiivsemalt. Seejuures lagundatakse peptiidid rakusiseselt aminohapeteni, mida kasutatakse ainurakse kehaomaste valkude sünteesil. Ainuraksed ei ole võimelised sünteesima aminohappeid ammoniaagist.

Kordaja k1 e. proteiini vatsalõhustuvuse näitaja on metaboliseeruva proteiini  süsteemis üks olulisemaid. Kui sellega eksitakse võib kogu süsteem osutuda kõlbmatuks. Tabelis 1* on toodud mõningate söötade proteiini lõhustuvuse keskmised väärtused.

* vajuta 

Tabelist nähtub, et tavaliselt lõhustub söödaproteiinist vatsas üle poole, ulatudes keskmiselt 70...80 %-ni. Teraviljade proteiinist lõhustub vatsas halvemini ainult maisi proteiin. Eriti suures ulatuses lõhustub kvaliteetse karjamaarohu ja silo proteiin, olles vahemikus 75...85 %.
Söötade proteiini vatsalõhustuvust vähendab nn. proteiini protekteerimine (töötlemine mitmesuguste tehnoloogiliste võtetega). Üheks protekteerimise viisiks on kuumutamine. Kuumutamise käigus söödavalgud denatureeruvad ja moodustavad süsivesikutega ristsidemeid (Maillardi reaktsioon). See nähtub ka tabelis toodud kalajahu ning liha-kondijahu k1 väärtustest, kuna need produktid on saadud termilise
töötlemise tulemusena. Samuti mõjutab proteiini vatsalõhustuvuse näitajat temperatuur, millega sööta töödeldi. Kui kuumutada sojasrotti 120 ° C juures on selle proteiini vatsalõhustuvus ca 40 %, kui aga 140 ° C juures siis vaid ca 20 %. Teistest lõhustumise vähendamise meetoditest on olulisemad söödavalkude töötlemine aldehüüdide, hapete, aluste, alkoholi või ka tanniiniga. Samuti söödavalkude kapseldamine ja vatsamikroobide proteolüütiliste ensüümide inhibeerimine. Praegusel ajal on söötade proteiini vatsas lõhustuva osa vähendamine aktuaalne probleem, kuna suured kogused lõhustuvat proteiini kõrgetoodanguliste lehmade ratsioonis põhjustavad proteiini kadusid, vatsas mikroobide poolt kasutamata jäänud ammoniaagi näol. Söödaratsioonides proteiiniallikana kasutamist leidnud lihtsad
lämmastikulised ühendid (karbamiid, ammooniumisoolad) lahustuvad vatsas tavaliselt täies ulatuses (100 %). Lõhustumine on väga kiire, seepärast tuleb nende söötmisel eeskirjadest (kogus, söötmisreziim) täpselt kinni pidada, vältimaks karbamiidimürgistuse teket.