Kordaja k1 kõrval on see teine väga olulise tähtsusega koefitsient sööda metaboliseeruva proteiini sisalduse leidmisel. Nimetatud kordaja näitab, kui palju suudavad vatsamikroobid siduda lämmastikku sünteesitavatesse aminohapetesse. Sünteesitavate aminohapete hulk sõltub ühelt poolt proteiini lahustumisel ja lõhustumisel tekkinud laguproduktide (peptiidid, aminohapped, ammoniaak, süsinikskeletid) hulgast ning teiselt poolt mikroobidele kättesaadava energia kogusest (joonis 3)*.



* vajuta 

Jooniselt nähtub, et ka mikroobsetes sünteesiprotsessides kasutatav energia jaguneb kaheks: kiiresti ja aeglaselt kättesaadavaks energiaks. Kiiresti kättesaadava energia allikana tulevad arvesse tärklis ja suhkrud. Kuna vatsas ei ole hapnikku, toimub vatsa mikroorganismides ATP tootmine monosahhariididest vaid glükolüüsi käigus. Seetõttu tarvitavad mikroorganismid glükoosimolekuli täielikul lagunemisel tekkivast     38-st ATP molekulist (lõplikuks hüdrolüüsiks on vajalik hapniku olemasolu) ära vaid 4 ATP molekuli.

Tärklisesisaldus on suur teraviljades, samuti on suhteliselt palju mittestruktuurseid süsivesikuid juurviljades ja kartulis. Tärklises olevatest glükosiidsidemetest suudavad vatsa mikroorganismid hüdrolüüsida vaid α 1→ 4 glükosiidsidemeid, mis esinevad amüloosis, mitte aga α 1→ 6 glükosiidsidemeid, mida esineb hargnenud glükaanahelatega amülopektiinis. Sellest tulenevalt sõltub vatsamikroobidele vajaliku ATP kättesaadavus just amüloosi ja amülopektiini vahekorrast tärklises. Mittestruktuursete süsivesikute sisaldus rohusöötades (silo, hein) on minimaalne.


Aeglaselt kättesaadava energia allikaks on tselluloos ja hemitselluloos. Struktuurseid süsivesikuid sisaldub märkimisväärselt rohusöötades. Mida vanemast algmaterjalist on sööt valmistatud, seda suurem on tema struktuursete süsivesikute sisaldus. Samuti suureneb rohu vananedes selle ligniini ja ligniiniga seostunud tselluloosi ning hemitselluloosi kogus, mis on veise seedetraktis täielikult seedumatu.

Söödas sisalduvad rasvad ja lipiidid ei ole vatsafermentatsioonil energiaallikana kasutatavad. Nende seede toimub peensooles vastavate seedeensüümide (sapinõre, lipaasid) toimel.


Vatsamikroobide sünteesivõime ja söödaproteiini lahustumisel ning lõhustumisel tekkinud ammoniaagi täielikuks ärakasutamiseks on vajalik, et söödaratsioon sisaldaks piisaval hulgal nii mittestruktuurseid (peamiselt tärklis) kui ka struktuurseid (tselluloos, hemitselluloos) süsivesikuid. Kuna erinevatest proteiini fraktsioonidest tekib ammoniaak erineva kiirusega, siis peab sünteesiprotsesside käivitamiseks vajalik energia olema pidevalt kättesaadav. Näiteks põhisöödalise söödaratsiooni korral, mis sisaldab suhteliselt vähe jõusöötasid (segajõusööt, teraviljajahu) ning millele on lehmade proteiinitarbe rahuldamise eesmärgil lisatud karbamiidi, võib suure tõenäosusega oletada, et karbamiidist kiiresti vabanev ammoniaak jääb suures osas vatsamikroobide poolt kasutamata, kuna selleks puudub vajalik kogus energiat.


Näitaja, mille alusel mikroobide poolt sünteesiprotsessides kasutatava energia kogust kalkuleeritakse on süsteemiti erinev. Näiteks Prantsuse metaboliseeruva proteiini (PDI) süsteemis lähtutakse vatsas seedunud orgaanilise aine, Inglise (IDWP) süsteemis vastavalt vatsas fermenteerunud metaboliseeruva energia koguses. Rootsi süsteemis loetakse aga mikroobide põhiliseks energiaallikaks vatsas seeduvaid sööda süsivesikuid. Soome süsteemis on mikroobide energiaallikana vatsas seeduvate süsivesikute kõrval arvestatud ka vatsas lõhustunud proteiiniga. (Eeldatakse, et valgulise proteiini hüdrolüüsil vabanenud aminohapped on mikroorganismidele võimalikuks ATP allikaks.) Vastavasisulistes seedekatsetes pole siiski määratud mitte vatsas seeduvate süsivesikute kogus, vaid süsivesikute seeduvus kogusummas s.t.
kogu seedekanalis seedunud süsivesikute kogus. Seedekatsete tulemusena on jõutud järeldusele, et söödas sisalduvate süsivesikute seede toimub põhiliselt eesmaos. Näiteks toorkiud seedubki põhiliselt ainult eesmaos, lämmastikuta ekstraktiivainetest seedub eesmaos ca 80 % ning ülejäänud seedekanalis vaid ca 20 %. Seega võib väita et sööda süsivesikutest seedub eesmaos ca 85 %. Mõõtes katseloomadel peensoolde kanduvat lämmastikukogust on arvutatud regressioonikordaja kogusummas seedunud süsivesikute (Soome süsteemis lisandub
sellele vatsas lõhustunud proteiin) kohta, mis iseloomustaks vatsamikroobide lämmastiku sidumise võimet. Rootsi süsteemis saadi jõusöödaliste ratsioonide puhul selleks kordajaks 0,020 ja põhisöödaliste ratsioonide korral 0,032. See tähendab, et 1 kg kogusummas seedunud süsivesikute kohta seovad vatsamikroobid oma rakuvalku sõltuvalt ratsiooni tüübist kas 20 g või 32 g lõhustunud söödaproteiini lämmastikku. Rootsi arvutusskeemis on selle kordaja väärtuseks 0,020; Soome süsteemis aga 0,0286.